350 miljonit 12 miljoni vastu

Aeg-ajalt tahetakse juhtida Eestit kui äriettevõtet. Et meie juhtpoliitikute seas domineerivad aga omaaegsed funktsionäärid, keda täiendab nende oma käe ja pilgu all pealekasvanud broilerite põlvkond, on väga vähe ärijuhtimise kogemust ja arusaamu sel teemal. Nii lõhnab riigijuhtimise tulemus, vähemalt paljusid üksikprojekte vaadates, pankroti järele. Seda aga ei saabu, sest poliitikute mängumaa ei asetse tegelikul turuväljal, vaid riigieelarvesse voolava maksurahaga puhverdatud liivakastis, kus valimistel saadud mandaat annab justkui õiguse teha ükskõik mida. Sisuliselt tegeldakse Vene ruletiga, aga püstolit hoitakse kellegi teise meelekohal. Niisuguse tegutsemise hiilgavaks näiteks on töövõimereform.

Iga sedalaadi suure ettevõtmise juures on hulk erinevaid, kuid olulisi tegureid. Töövõimereformi sotsiaalset külge ja reformijate suutmatust seal tooni andvaid olulisi seoseid ja faktoreid näha ning rakendada on juba palju kirjeldatud. Vähem on räägitud reformi kulude ja tulude poolest.

Alustame kuludest. Reformi eelarve on kuueks aastaks 350 miljonit eurot, millest pool tuleb Brüsselist ja teine pool töötukassa tegevuskuludest. Brüsseli raha tuleb kulutada inimesteni jõudvate teenuste jaoks, töötukassa raha kulub administreerimissüsteemi ehitamiseks ja haldamiseks.

Esialgu plaaniti viiendik reformi eelarvest – 72 miljonit eurot – kasutada inimeste töövõime hindamiseks. See raha pidi liikuma töötukassa süsteemist välja, hankega valitava teenuseosutaja kätte. Kui allakirjutanul õnnestus üüratu number kella külge panna, tõmmati summa 20 miljoni peale. Hindamisest üleöö vabanenud 52 miljonit leidis aga endale sama kiirelt sooja ja läbipaistmatu positsiooni reformi administreerimiskulude teistel ridadel: palga-, haldus- ja IT-kulutuste äkilise tõusu näol. Viiesaja uue klienditeenindaja jaoks jagus nüüd palgaraha juba 2400 eurot kuus inimese kohta. Vabanenud poolesaja miljoniga oleks võinud tõsta puuetega inimeste rehabilitatsiooniraha neljakordseks – kui hindamine jätta tänasele tasemele, siis lausa viiekordseks. Milline saab üldse olema uue hindamissüsteemi kasutegur, ei tea keegi – just see on ka riigikontrolli üks kolmest põhilisest küsimusest reformiplaani kohta, mis aga ei peata meid reformi käivitamast.

Küsitavaks jäävad ka mitmed kulud, mis on juurde võetud eelnõude menetlemise käigus. Näiteks hakatakse reformi eelarvest katma sõidukulusid, et avalike teenusteta valdades elavad puudega inimesed saaksid käia töötukassas oma aktiivsust raporteerimas. Mis see maksma läheb, pole kellelgi aimugi. Töötukassa hakkab omavalitsuste eest katma inimestele ka transpordi- ja tugiisiku palgakulusid esimesel kaheteistkümnel töökuul. Omavalitsused saab nii rahule jätta, kuigi töötamine paljude jaoks sellesama aastaga ka lõpeb.

Vaatame nüüd reformi tulude poolt. Rahandusministeeriumi valvsa pilgu all on sotsiaalministeerium kirjutanud töövõimereformi eelarvesse 2020. aastaks juba 54,6 miljoni euro suuruse positiivse tulemi. See peaks moodustuma tööle läinud inimeste palkadelt laekuvatest maksudest, kui neile tehtavad soodustused (sotsiaalmaksu miinimumi katmine, maksuvaba tulu, riigi tasustatud lisapuhkusepäevad) maha arvata. Kogu 6aastase reformi bilanss on sama tabeli andmeil 40 miljoni euroga plussis. Edaspidi peaks kõik minema juba isemajandavalt.

Kahjuks selgub tabeleid läbi arvutades kiirelt, et tegemist on mulliga – reformijad on ilmselt läinud nii hoogu, et on reformi tuludesse kirjutanud ka nende 40 000 töövõimetusega inimese tööjõumaksude  tulu, kes juba praegugi töötavad. See summa on aastas 35 miljoni euro kandis – töövõimetuspensionäride keskmine teenistus on olnud 350 eurot kuus. Kui tahta, et 54 miljonit koguneks vaid uute tööle upitatute maksudest, peaksid kõik 10 000–15 000 seni mitteaktiivset tervisehädadega inimest hakkama teenima ligi 900eurost kuupalka. See on ulmeline. 

Tegelikkuse juurde naastes oleme seega seisus, kus 350 miljonit maksva reformiga suudetakse 2020. aastal genereerida tulu parimal juhul 15-17 miljonit eurot, kogu reformi summaarne tulu (arvestades käivitusaastate miinust) võiks olla ligikaudu 12 miljonit eurot. Sedagi siis, kui lubatud 15 protsenti sihtgrupist ikka tõesti tööd leiab, kui senised tööl käijad reformi läbimõtlematuste tõttu hõivest välja ei lange ja kui juhtub ime, et saatuse tahtel (st ilma meetmeid võtmata) töövõimetuks jäänute juurdevool ise peatub.

Seega käivitame reformi, millega vahetame 350 miljonit Euroopa maksumaksjate ja Eesti kindlustusvõtjate raha käputäie punaste krosside vastu, kuigi võiksime sama rahaga astuda targemaid samme, et saavutada eesmärke, millest räägiti siis, kui reformi planeerima hakati. Ühe asja siiski saavutame – legaalse sissemurdmise töötukassasse.